Pikemat aega oli põhimõtteliselt ainsaks mu kireks fantaasiaromaanide kirjutamine (pigem küll järjejuttude näol). See lugu hakkas pihta isegi enne seda, kui mu raamatupõlgus läks üle raamatuarmastuseks. Kus see loogika siin on, ärge minult küsige. Samas olen seda nähtust kahjuks paljude teiste netikirjanike juures näinud... Minu kirjutamishuvi algas lootusega avaldada raamat. See lootus on nüüd saanud eesmärgiks ning kui mu keskendumisvõime pisutki kaasa otsustab aidata, loodan esimese katse kirjastustega peagi ka ära teha.
Käsitöö on mind vast terve mu elu mingil määral huvitanud. Juba lasteaias meeldisid kõigile minu joonistatud pildid. Sellest east meenub mulle ka üks mu õe sünnipäevadest, mil mul oli valmis meisterdatud terve sahtlitäis eri suurustes ja värvides sünnipäevakaarte. Hiljem jäi joonistamine pikaks ajaks mu huvides esikohale. Põhikooli keskel liitus mingil hetkel heegeldamine. Siis mänguloomade õmblemine. Otsisin eri elukate lõikeid kuidas jaksasin deviantARTist ja mujalt, proovisin neid ka ise teha, aga selleks mul vist õiget silma siiski polnud. Sedasi muutus õmblemise peagi liialt ärritavaks, kuigi kaks suurt Toothlessi (Hambutu) lõikega tehtud draakonit kukkusid välja küllaltki viisakaks.
Põhikooli teisel poolel tutvustati käsitöötunnis meile nõelviltimist. Kuigi esimesed katsed kukkusid välja parajate junnidena, oli huvi minus tärganud. Kooliväliselt sain valmis käputäie lihtsa disainiga draakonitega. Sellele järgnes vildivaba aasta ja rohkemgi, kuni minult üks päev paluti sarnast sünnipäevaks. See laks tõi huvi kohemaid tagasi ning järgnemas oli oskuste väga kiire paranemine.
Polümeersaviga tutvusin alles see aasta. Olin deviantARTis näinud vilditöid koos savist lisadetailidega. Need nägid päris ägedad välja, kuid võttis siiski aega, enne kui raatsisin ise midagi sellist katsetada. Avastasin, et Kuressaare Kaubamajas oli antud savi olemas ning uudishimu sai minust kohemaid võitu.
Kes on kunagi polümeersavist midagi teinud, teab et see sarnaneb plastiliinile. Plastiliini hoidsin vist viimati käes lasteaias, kui mitte algkoolis. Seetõttu ega mu esimesed junnid üleliia atraktiivsed olnud.
Loodan käsitööga veel pikalt jätkata ja hulkade viisi oma oskusi lihvida. Mul on alati väga hea meel, kui keegi mu töö vastu huvi üles näitab. Veelgi parem meel on siis, kui keegi mu tööd osta tahab. Kuigi oma loodut on alati mõnevõrra raske ära anda, meeldib mulle seda teha.
Kogu see tänane tekst kõlab vast liialt kui mõni ametlik kirjeldus, niisiis loodan oma järgnevatesse postitustesse rohkem põnevust lisada. Vahest kahjuks olen kirjutamisel suure kaarega püüdnud eemale hoida kõigest, mis ei ole ilukirjanduslik. Seetõttu tahaksin öelda, et kui keegi seda blogi jälgib või pelgalt juhuslikult siia sattunud on, oleksin väga tänulik ka sellise vähese kui sõnavõtu eest. Mida ma võiksin teha, et siin külastajate tähelepanu püüda? Mis võiks olla huvitav, millest rääkida? Igasugu nõuanded on oodatud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar